Ekvatoriaalsed vihmametsad laiuvad ekvaatorilähedastel aladel Aafrika keskosas, Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias. Vööndis valitsevad parimad kasvutingimused: piisavalt sademeid ja aastaringselt soojust.

Taimestik on lopsakas ja loomariik väga kirju. Pooled Maal elavatest looma- ja taimeliikidest arvatakse elavat just vihmametsades. Palju liike on veel määramata, seda just väiksemate loomade (eriti putukate) seas. Sellise rikkaliku elu nägemine viib mõtted viljakale mullale, kuid mullad on seal vaesed ja taimed on väga otstarbekalt kõik ressursid kokku kogunud.

Ekvaatorist kaugenedes muutub vihmamets järjest kuivemaks ja metsi võib nimetada heitlehisteks. Sealt edasi algab enamasti rohumaa e. savann, kus puud saavad vaid üksikult kasvada.


Igal aastal hävitatakse tuhandete ruutkilomeetrite suuruselt maa-alalt vihmametsi. Puid võetakse maha, et saada väärtuslikku ja hinnatud puitu, samuti selleks, et rajada uusi istandusi. Seni ligipääsmatutesse piirkondadesse rajatakse uusi teid ja asulaid ning metsade laastamine üha suureneb. Meie oleme harjunud teadmisega, et kui mets maha võtta, siis kasvab sinna mõnekümne aasta pärast asemele uus mets. Vihmametsad aga ei kasva endisel kujul uuesti või toimub see väga aeglaselt ja raskesti. Miks see nii on? Igapäevased vihmad ekvatoriaalvööndis uhuvad mullast toitained väga kiiresti välja. Kui neid mahalangenud lehtede ja surnud puude kõdunemisel pidevalt juurde ei tule, muutub muld paari aastaga täiesti viljatuks. Nii see juhtubki, kui mets maha raiuda ja maa põlluks või karjamaaks teha. Metsade hävitamine kutsub esile ka maapinna ärauhtumise - erosiooni.